7. kalendripäev

7. kalendripäev

Algab c.a 00.00-st.

Kogunesime siis (mina, Yuval, Kristjans, Elina, Yana) fuajees ning läksime välja õuekohviku juurde. Meie juhendajad ja bürokraadid istusid õuekohviku ühe laua taga. Seal siis Frank oligi! Selgus, et ka Marika tahtis meiega tulla. Kuna Kristjans hakkas Frankile seletama, mis me teeme, siis vahepeal jõudis üks hindulaadsete näojoontega pruunikas mees küsida meilt, et ega me poleks nõus tema kaaskonda ka välja kannatama, kuna ta oli ka turist ning tahtis kohaliku eluga tutvuda. Hakkasime KGB karaokebaari poole kõndima. Nagu rõdult näha oli, oligi baar täpselt ühe seina taga. Sisse astudes aga märkasime, et seal pole mingit laulmist ning see oli hoopis restoran. Siis guugeldas Marika ühe teise karaokebaari ning ütles, et me peame takso võtma.

Liiklus oli jätkuvalt kaos ning kedagi ei kottinud, et mingi takso keset teed seisab ning kogu ülejäänud liiklust ummistab. Eip, liiga kallis. Järgmine: eip, keegi oli sisse sõitnud. Järgmine: eip, taksist ja tema takso lihtsalt ei näinud head välja. Järgmised 2 sobisid. Marika seletas taksistile korraldused, maksis ühe eest ja lapsed ronisid sisse ning sõitsid ära. Kuna suht iga 3. auto oli takso, siis hetk hiljem ronisime Marika ja võõra mehega taksosse. Kohale jõudes avastasin, et see oli vaid paar kvartalid suurest lavaplatsist edasi. Mees nõudis väga intensiivselt, et tema maksaks, ja lõpuks andiski Marika alla.

Astusime karaokebaari “SSSR”. Nagu eelmiselgi olid sellel seinad nõukaaegsete postritega täidetud ja laes rippusid erinevad liiduvabariikide lipud. See baar erines eelmisest selle poolest, et baarileti seina tagast kostis väga mõnusat ja valju möödalaulmist. Istusime ühte lauda ja tellisime pitsa ja soolakartulid Marika kulul. Tuli välja, et DJ (tegelane, kelle läppar oli kõlaritega ühedatud ja kes mikrite eest vastutas) käis järjest igas lauas küsimas laulu. Me Kristjansiga valisime Zemljanije “Trava u doma”. Peatselt oligi meie kord. Läksime siis lätlasega laudade vahele ekraani ette ning DJ toksis Youtube’i vastava karaokeotsingu. Laulsin nagu ikka, mängisin õhukitarri ka. Kristjansile meeldis ka see, mis me tegime. Kusjuures absoluutselt kõigile baarisviibijatele see meeldis. Nad läksid päris segaseks. Tundub, et neile see laul väga meeldis. Igatahes peale väikest vaidlemist jäi peale minu mõte ja järgmiseks tellisime me “A la la la la longi”.

Vahepeal olid mõned lauad järjekorras ja me nautisime sööki. Oli maitsev. Ma rääkisisn pruunika hinduga ning tuli välja, et ta on ettevõtja Pakistanist, kes elas Dubais. Tema firma tegeles metallivaluga (nt vasktorud). Huvitav oli see, et ta kolis Dubaisse, sest seal olid palju paremad tingimused kui Pakistanis, aga ühtlasi tundus talle, et Gruusias oli kõvasti parem kui Dubais. Kui minu meelest on Eestis ropult palju parem kui Gruusias, siis mis on Eesti võrreldes Pakistaniga?

Tuli meie kord ja laulsime. Ma imiteerisin reggae häält. Publik jälle fännas. Ka meie enda omad kommenteerisid, et ma vahepeal oleks nagu Bob Marley kõlanud. Pakistanlane käis jälle peale ning tagus Marika arve kinni.

Siis oli aga aeg sealmaal, et tuli hotelli poole kõndima hakata. Oh, küll on alles Gruusias mõnus kliima! Igatahes ma haarasin võimalusest ja küsisin (vaiksevõitu) pakistanlaselt, mida tema meedia räägib suurvõimude kohta. Tuleb välja, et Hiina on väga järsu kasvu peal ning ta on rikas ja iga 1/7 inimene on hiinakas. Teisisõnu tal on väga palju ressursse ning on võimeline rahastama nii USA kui Venemaad. Dubais arvatakse, et USA mõjuvõim on juba igal pool ja et Venemaa on ülitugev sõjajõud. Seal kardetakse apokalüpsi elu tuumarelvadega üsna täielikult ära hävitamise mõttes. Siis minu skeptilisusest sain ma talt mõtte (ta ütles, et nii on kindlalt), et mis siis kui absoluutselt kõik valitsused on autoritaarsed? Näiteks Usa juhib paar korporatsiooni, Hiinas on nt. 500 inimest eesotsas. Ta ütles, et tegelikult ka Suurbritannia kuninganna ja (vist) Norra kuningas omavad võimu, aga lihtsalt meedia räägib vastupidist. Ühel hetkel ta jättis meiega hüvasti ja läks oma hotelli poole.

Me jõudsime niimoodi, et suur seltskond ootas juba transporti fuajees. Kristjans ja Elina võtsid oma asjad ja põhimõtselt jätsime seltskonnaga hüvasti. Jäime mina, Yuval, Daniel, Cecilia, Yana, Jiri (Tšehhi), Branca (Portugal) ja Anna. Lobisesime, heitsime nalja. Siis käisin duši all ja võtsin oma koti.

Olime valmis lahkuma. Nüüd oli seltskonnaga liitunud Jordan ja tema arglik kaaslane. Yuval ja Daniel jäid ööseks. Visasime kotid auto peale ning hakkasime sõitma sama tegelasega, kes esimesel päeval väga halvasti sõitis. Midagi imelikku toimus. Igatahes halva juhi isa, 2. autojuht tuli meie juurde ja näitas näpuga nimekirjale. Me olime Nina (Poola) maha unustanud. Ups.

Lõpuks jõudsime kõik õndsalt lennujaama. Lobisesime, võrdlesime rahasid. Läksime lennukile. Ma magasin, kõrvad ei läinud lukku. Kiievis jätsime hüvasti ning ma hakkasin oma 8 tundi vaba aega kulutama. Ma kõndisin Kiievini, aga pool ajast oli otsas ja ma pidin tagasi kõndima. Vahepeal käisin ka poest läbi. Kõndisin kokku 25 km. Magasin Eesti lennuni.

Lõpp:

Midagi oli valesti. Ma tundsin, kuidas silmad soolaseks kisuvad. Mul tahtis pisar silma tulla üle kõigi nende aastate. Ma ei tea, kas asi oli selles, et eestlased Kiievi lennujaamabussis omakeskis (võhivõõrastena) oma reisidest vadistama hakkasid, selles, et stjuuardess lisas eestikeelsele tekstile omalt poolt juurde “Teretulemast koju!”, või selles, et peale keerukat maandumist piloot oma tööpäeva lõpus reisijaile kõlaritest mahedat muusikat laskma hakkas. Äkki oli asi ka selles, et ma iga reisiga saan aina rohkem aru, et Eesti on paradiis? Igatahes ma tegin Eestis selle lennujaama protseduuri hambad ristis läbi ja väljas bussijaama poole kõndides puhkesin nutma. Puhtast rõõmust. Puhtast ja rafineerimata rõõmust, millel kohe mitte ühtegi halba külge pole. Jamh, jõudsin lennujaama, ostsin pileti Tartusse ja istusin bussi.