4. päev

4. päev

Nagu ikka: väsinuna üles => hommikusöök => muuseumi. Seekord olid muuseumis Körber Foundationi onud, bürokraadid. Midagi nad jahusid, aga see oli jälle see igav akadeemiline viisakusjutt.

Siis tuli nädala kõige igavam osa. Üks bürokraatidest andis slaididega loengu nõukaaegsest pärandist (nt ehitised). Tattigav. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olen lihtsalt seda temaatikat vähemalt 10 korda juba käsitlenud või slaidshow ise oli igav. Igaljuhul see polnud mitte ainult mina, kes oleks äärepealt magama jäänud. Ma vaatasin, et vähemalt pooltel teistel vajub ka pea kogu aeg alla. Ja siis muidugi liikus kaameramees, kelle ülesandeks oli kokku lõigata film nädala tegevustest, teisele poole, nii et ma jäin otse kaadrisse. Nojah, eks ma siis jõuga hoidsin end ärkvel.

Jess! Loeng sai läbi ning me liikusime muuseumi fuajeesse. Kui jõudis kohale giid, liikusime natuke edasi ühte ruumi, kus olid pjedestaalidel umbes 40 eri ehitusega koljut. Ja seinte ääres olid eri ürgloomade luud. Giid rääkis põhimõtteliselt eelajaloolisest arengust kuni inimese paikseks jäämiseni ja põllu harimiseni. Sellega lõppes eksponaadiruum.

Siis tuli uus giid, kes oli minu üllatuseks seesama vend, kes oli Tartus õppinud. Me liikusime hämarasse ruumi, kus seinad olid hallid ja betoonist ning ainsad valgusallikad olid rõvedalt fokusseeritud väikesed prožektorid. Ruumi keskel teiste eksponaatide kõrval olid ka 4 päriselt kasutatud paksu ust erinevatest vanglatest. Koheselt mõistsin ma, et selle ruumiga on midagi mäda. Jah, kui ruum räägib nõukaaja pärandist ja üks osa sellest on küüditamine, siis vaatleja meelestamiseks võib ju ruumi hämardada, aga see oli liig. Selle ruumiga oli otseselt manipuleeritud ning ma märkasin seda vaid seepärast, et ma olen spetsiaalselt manipulatsiooni ja kontrolli tehnikate üle mõelnud.

Giidi jutust tuli välja, et Gruusia oli Nõukogude Liidu tõttu ka midagi saanud, aga see ruum oli puhtalt venelaste (mitte NVSLi) stigmatiseerimiseks, laimamiseks. Kõik eksponaadid näitasid, kuidas venelased tapsid ja küüditasid inimesi, aga kõik eksponaadid olid väga rikaste klassilt. Kui ma õigesti aru sain, siis talupoegad elu tõepoolest ka paranes, aga see muuseum näitas vaid ajaloo üht poolt.

Kui ma oma kahtluste tõttu hakkasin peale tuuri giidilt infot välja pinnima, tuli välja, et see eksponaadiruum oli otseselt Gruusia valitsuse poolt kästud üles seada. Selle eesmärk oli hajutada tähelepanu ja süüd Gruusia eelmiselt valitsuselt, kes mõned aastad tagasi vahetati välja. Ma sain teada, et ega ka uus valitsus parem ja õilsam ole.

Käisime lõunal. Tee peal sattusime mööduma pangaautost, millest vedasid optilise sihikuga automaadiga relvastatud mees ja pisikese, aga kulunud ja kasutust näinud välimusega automaadiga mees suurt kohvrit panka. Ma jõllitasin 3. patrullivat meest mööda minnes pingsalt, sest ma polnud varem päris elus selliseid automaate näinud. Ta jõllitas väga kahtlustava pilguga vastu ning mainis midagi auto kõrval seisvale kamraadile. Ma otsustasin, et mul on targem pilk ära pöörata ning kõndida rahulikult edasi.

Tagasi muuseumi tagaruumis oli 2 meest. Kurva näoga armeenlane Georgi ja aserbaidžaanlane, kes tõlkis vene keeles rääkivat armeenlast. Mõlemad olid midagi diplomaadilaadset (rahukõnelejad) ning rääkisid, kuidas Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani nurgal (Gruusia sees) Tekali külas elu on. Lühidalt: see on halb. Tuleb välja, et Armeenia ja Aserbaidžaan on pmst sõjas ning piiri peal käib pidevalt kõmmutamine ja on ebastabiilne olukord. Inimesed ei taha sõda, aga valitsused tahavad. Samas ükski valitsus ei taha hoolitseda piiri ääres hädas olevate inimeste eest. Kõnelejad jätsid väga sümpaatse mulje.

Mulle jäi kõrva taha, et seal kogu piirkonnas on äärmiselt korrumpeerunud valitsused. Georgi tõi näite ühest ta tuttavast poliitikust, kes Rootsis nüüd elab. Ma ei mäleta, mis riigis neist kolmest see oli (vist Gruusias), aga sellele poliitikule anti võimalus karjääri teha tingimusel, kui too 2 inimest ära tapab. Tuleb välja, et kogu värk käibki seal niimoodi ning kui sul pole kriminaalitausta, siis sul praktiliselt polegi võimalust poliitikat teha. Nimelt võimulolijad või siis need, kes tegelikult nöörist tõmbavad hoiavad uute võimuletulijate kriminaaltoimikuid kapis, kuni viimased esimestele ustavad on. Ehk siis mastaapne väljapressimine ja mõrvamine ja korruptsioon. Vau!

Peale rahurääkijaid istusime sealsamas edasi ja tegime kokkuvõtte nende jutust. Siis hakkasime genereerima eri valdkondadele järgmiseks päevaks intervjuuküsimusi. Teemad olid nt. patriotism, Gruusia ja Euroliit, Gruusia ja NSVL jne… Ma kirjutasin lõdva randmega 22 küsimust, kui mõni nägi kurja vaeva, et 7 kokku saada (7 teemat oli).

Restoran ja õhtusöök võttis väga kaua aega. Ilmselt hakati toite tegema alles siis, kui me kohale jõudsime. Igatahes küsiti meilt, mida me valikust võtame. Valik oli kõrvitsa-, tomati- ja spinatisupi vahel. Üliväkk, väkk ja spinat?. Mis on spinat? Igatahes ma võtsin selle viimase. Guugeldasime siis kõrvaloleva Kristjansiga spinati tähendust. Jep. Nagu ma arvasin. Kapsas. Või siis vähemalt murulaadne moodustis, mis meenutab kapsalehte. Aga valik oli juba tehtud. Siis küsiti, mis praadi me tahame. Valik oli veiseliha mingis kastmes, mingi kala, mida ma olin Skyrimis näinud ja edeva nimetusega Itaalia pelmeeni-toit, mille nime ma ei mäleta. Ma valisin kala.

Spinatisupp oli tumeroheline. Maitses nagu muru. Kammaste vahel oli natuke kare närida seda püreed (plöga). Viimased 3 lusikatäit hakkasid juba vastu. Kala pidi kaua ootama, aga ta oli tavaline. Need, kes valisid selle tuntud edeva nimega Itaalia roa, said pelmeenid, mille sees oli vetikas või rohi. Ei saanudki täpselt aru. Kokkuvõttes toit oli tavaline. Võrreldes teiste kohtadega oli toit jäle.

Õhtul tulid meile külla ühe teise kooli õpilased, kelle kool olevat nii räämas, et direktor ei tahtnud meid sinna kutsuda. Ette oli nähtud hotelli katuserõdul-baaris niisama istuda ja lobiseda. Me jäime õhtusöögi pärast pool tundi hiljaks. Asi kukkus aga halvasti välja ja seltskond istus niimoodi, et kui ma sinna jõudsin, ei mahtunud ma enam mugavasse suhtluskaugusesse. Siis ma sotsialiseerusin grusiinide asemel meie grupi ukrainlannadega (nad olid väga kenad).

Õhtul sain ma Yuvaliga (Iisrael) kaubale, et ma annan 20 € ja ta annab mulle 100 shekelit. Ma sain 100 shekelit!!! Oi, kuidas ma hakkan Eestis sellega sõpradega juudinalju tegema! Igatahes siis me leppisime Yuvaliga kokku, et ma võin teda Yuval the Shekelmasteriks ja tema mind Russian Spyks kutsuda. Kusjuures ta isegi mainis, et talle ka teatud määral meeldib tema uus nimi.