6. päev

6. Päev

Hommik. Unine. Arbuus. Muuseum.

Esimene seminar oli “tuleviku õpikoda”. Seal me tõime välja hetkel Euroopas olevad probleemid. Siis mõtlesime välja unistustemaailma. Aeg lõunale minna

Lõuna oli mingis Tai restoranis. Söök oli super! Ma proovisin hunnikut tšillipipart kurgi peal. Maitses nagu tšillipipar: nii ilus oli, et ajas nutma. Sööki oli palju. Ja siis veel rohkem. Vahepeal sai Kristjansiga puuvardaduelli peetud. Kokatädi käis meid uudistamas nagu omi lapsi. Mul sai kõht pungile täis. Kokatädi seisis nagu auvalves, kui me ära läksime, ning oli ülirõõmus, kui me kiitsime ta toitu ja ütlesime, et kõht sai täis.

Muuseumis lõpetasime tuleviku õpikoja. 3 sammuna mõtlesime välja sammud probleemidest unistustemaailma. Lõpuks taandus kõigi gruppide mõte heale haridusele.

Ja siis oli pidulik “sulgemistseremoonia”. Läksime muuseumi auditooriumiruumi ja istusime. Saksa bürokraadid rääksid. Gruusia bürokraadid rääkisid. Näidati filmi, mille meie kaameramees kokku monteeris. Ja oligi asi läbi.

Kogunesime muuseumi siseõue “the final buffet’le” (oi küll me tegime selle “final” osas nalja). Igast suupisted, mis olid suht meh. Ja siis olid koogitükid. Ooooojaaaaa! Ma suutsin tai söögile lisaks pressida vähemalt 8 kooki sisse (mul läks lugemine sassi). Ja siis me lobisesime isekeskis. Ühel hetkel kogusime kamba kokku ja läksime suveniirijahile.

Hotelli tänavas olid enamik suveniiripoode. Kõndisime kümned läbi. Mulle jäid eri poodides silma soogisarved, mida ma saaks rollimängudes kasutada. Ühes suveniiripoes olid ka müügil väga vinged tulemasinad. Need olid kaheraudse püssi imitatsiooniga ning kui päästikust tõmmata, süttis kaheraudse ees 2 leeki. Kahjuks see korjati mul tagasiteel lennujaamas ära. Sarve ostes kauplesin müüjaga paar larit alla ning minust innustatuna tegi Yuval the Shekelmaster oma elu esimese kauplemistehingu.

Õhtuks kogunesime, nagu kokkulepitud, hotelli katusele, et viimane päev üksteise keskis veeta. Ainus keda polnud, oli Frank, kes oli selle idee vastu võtnud ning kes buffet’ juures kilavate silmadega ringi oli jooksnud (ilmselt on sakslaste alkoholitaluvus kõvasti väiksem kui slaavlaste oma(olgem ausad, me oleme üsna slaavlikud ikkagi(vähemalt joomapidude mõttes))). Tegime palju nalja ja nautisime seltskonda.

Ühel hetkel märkas Kristjans katuselt ühe maja kaugusel karaokebaari “KGB”. Ta tahtis sinna minna. Väga. Ma ütlesin, et miks ka mitte ning sebisin Yana ja Elina meiega kaasa.