2. päev

2. päev

Ärkasin väsinuna selle peale, et Yuvali äratus käis. Oli 9.20 ja peale ruumikaaslaste kohmitsemise ära ootamist liikusime kõik ühiselt keldrisse hotelli sööklasse. Rootsi laud Poola kvaliteediga – mitte-just-parim. Aga Rootsi laud on Rootsi laud. Hoolimata sellest, et ma pole harjunud hommikuti sööma, toppisin jõuga tasuta toidu kurgust alla. Lauas tutvusin ka teiste konverentslastega. Cecilia (Taani), Yuvali, Anna(Taani), Danielle’i ja Yordaniga sai ka lauas pläratud ning nad hakkasid sõpradeks saama.

Siis hakkas Frank ebamugavalt pealekäivalt inimestele ütlema, et on aeg minema hakata. Käisime oma toast läbi ja võtsime vajalikud asjad. Liikusime grupiga kuhugipoole. Ühel hetkel jõudsime slummilaadsest hotellitänavast avarale platsile, mille keskel oli kõrge post, mille otsas oli mingi kuldne vidin. Selle ümber oli ringliiklus ja autojuhid sõitsid nagu maniakid. See ongi vist Gruusiale omapärane.

Kõndisime edasi läbi mingite tunnelite teisele poole platsi. Ma unustasin pidevalt ära, mis teed pidi me liikusime. Sain teada, et Tibilisis metrood pole. Siis jõudsime rahvusmuuseumi külje peale ning sisenesime külguksest. Palju valvureid. Osadel olid püstolid. Nad lasid meid ükshaaval väravast läbi. Siis kõndisime läbi mingi suure siseõue kuhugi nurgatagusest uksest sisse.

Meil paluti toolid ringi panna ja istuda. Mingi korraldaja palus kõigi passid koopiate tegemiseks tema kätte anda. Andsime. Siis ma märkasin, et selles ruumis olid akendel trellid ees. Ossa pagan! Aga midagi ei juhtunud. Rahulikult mängisime oma tutvumismängud ära ja lugesime kava üle. Küsisin oma passi korraldajalt tagasi, aga teised ei teadnud, et nad tohivad seda küsida. Nad said oma passid kunagi hiljem. Ma pabistasin ikkagi tegemata kodutöö pärast, aga plaanis oli see tol õhtul ära teha.

Siis tuli lõuna aeg. Selleks läksime lähedalasuvasse restorani. Tuli välja, et kõik päevased ja õhtused söögikorrad saavad olema restoranides. See Körber Foundation peab ikka päris rikas olema. Toiduks oli pitsapõhi, mille peal oli juust. Tuli välja, et kui selle peale kurk panna, maitses asi väga hästi. Joogiks olid limonaadid. Üks neist oli nagu Chewits! Jäätise Chewits! Maitsev.

Peale sööki saime mingi mahega kokku. Tuli välja, et see oli meie giid linnatuuriks. Kõndisime, kuulasime, polnud kõige huvitavam. Asi oli minus, sest ma olin sovietitemaatikat juba varasemalt kõrini kuulnud. Giid ise oli osav ja teadis palju.

Ühel hetkel jäime mingi villa ees seisma. Ma oleks peaaegu tänaval vedeleva koerajulga peale astunud. Millegipärast ei viitsinud ma kaugemale liikuda ja jäin sinnasamma seisma. Asjata. Ma tükkisin naerma, et lihtsalt niimoodi keset tänavat julk vedeleb ja me sattusime just selle ümber ringi võtma. Minu kihistamise peale märkas seda ka giid ja purskas ka hetkeks naerma, aga siis tõmbus tõsiseks ja rääkis edasi. Mina ei suutnud naeru hoida ja kihistasin ikka edasi. Iga kord, kui ma üritasin tõsiseks jääda ja end maha rahustada, siis ma hingasin sügavalt sisse, aga iga sissetõmbega ma tundsin seda vänget lehka ja rahunemise asemel turtsatasin ja hakkasin rohkem kihistama. See tsükkel kordus mitu korda.

Igatahes mulle väga meeldis, kui giid sai aru, et inimesed tuurist ära tüdisid. Siis tõmbas ta otsad kiirelt kokku. Lõpus sain natuke giidiga juttu ka vesta. Tuli välja, et ta oli Tartu Ülikoolis mingit Vene asja õppinud.

Seejärel läksime tagasi muuseumisse ja rääkisime, mida tähendavad “identiteet” ja ”natsionaalsus”. Peale seda liikusime järgmisesse restorani. Seal ootasid meid mingid toidud ja salatid ja kastmed (mida kõike ma pidasin põhiroaks). Üsna kõik oli rõve. Aga siis olid mingid pätsikesed, mida juudid teadsid. Need olid lausa jäledad. See oli mingi mõrujas vetika maitse pluss mingi lihtsalt öökimaajav maitse. Täpselt sama arvas poolakas. Minu suurimaks heameeleks toodi lauale tegelik põhiroog. Selleks olid rusikasuurused pelmeenid ja sama suured seene kujuga kartulipudru pelmeenid. Neist sai kõhu täis.

Seejärel oli vaba aeg. Otsustasime seltskonnaga linna peal kõndida. Sellest õhtust mäletan, et me sõitsime ühel hetkel rippuva kaablikäruga üles mäe peale ning kõndisime vana müüri pidi suure naise kuju poole. Tema nimeks sai üksmeelselt “the lady with tits”, kui ma millalgi olin sellele niimoodi viidanud. Noh, tal olid lõppeks suured rinnad ja me lähenesime külje pealt.

Üsna märkamatult kulutasime ülejäänud aja ära ja läksime hotelli. Vahepeal oli Yordan põgenenud meie toast oma sõbra tuppa. Meie tuppa kolis lätlane Kristians. Õhtu sai taas veedetud juriidiliselt ebakorrektsete naljadega. Õhtul suutsin veel natuke oma kodutööd kritseldada. Nägi jube välja.