reede, 14. oktoober 2016

Lõpusõna

Lõpusõna


See ilmselt ei tule nädal peale üritust kirjutatud blogist välja, aga haigelt lahe reis oli! Ma mitte ei näinud ja õppinud ainult Gruusia kohta, vaid ma tegelikult sain midagi teada iga riigi kohta, kust osalejaid oli. Peaaegu iga päev oli mingisugune silmiavav juhtum. Kohale olid tulnud hullult lahedad inimesed, kes igaüks erinesid kasvõi oma temperamendi poolest. Põhimõtteliselt oli see puhkusereis ja vastu taheti vaid seda, et sa näeks kohalikku elu. Ma ei kahetse mitte mingil juhul, et ma sinna konkursile kandideerisin.

7. kalendripäev

7. kalendripäev


Algab c.a 00.00-st.
Kogunesime siis (mina, Yuval, Kristjans, Elina, Yana) fuajees ning läksime välja õuekohviku juurde. Meie juhendajad ja bürokraadid istusid õuekohviku ühe laua taga. Seal siis Frank oligi! Selgus, et ka Marika tahtis meiega tulla. Kuna Kristjans hakkas Frankile seletama, mis me teeme, siis vahepeal jõudis üks hindulaadsete näojoontega pruunikas mees küsida meilt, et ega me poleks nõus tema kaaskonda ka välja kannatama, kuna ta oli ka turist ning tahtis kohaliku eluga tutvuda. Hakkasime KGB karaokebaari poole kõndima. Nagu rõdult näha oli, oligi baar täpselt ühe seina taga. Sisse astudes aga märkasime, et seal pole mingit laulmist ning see oli hoopis restoran. Siis guugeldas Marika ühe teise karaokebaari ning ütles, et me peame takso võtma.

Liiklus oli jätkuvalt kaos ning kedagi ei kottinud, et mingi takso keset teed seisab ning kogu ülejäänud liiklust ummistab. Eip, liiga kallis. Järgmine: eip, keegi oli sisse sõitnud. Järgmine: eip, taksist ja tema takso lihtsalt ei näinud head välja. Järgmised 2 sobisid. Marika seletas taksistile korraldused, maksis ühe eest ja lapsed ronisid sisse ning sõitsid ära. Kuna suht iga 3. auto oli takso, siis hetk hiljem ronisime Marika ja võõra mehega taksosse. Kohale jõudes avastasin, et see oli vaid paar kvartalid suurest lavaplatsist edasi. Mees nõudis väga intensiivselt, et tema maksaks, ja lõpuks andiski Marika alla.


Astusime karaokebaari “SSSR”. Nagu eelmiselgi olid sellel seinad nõukaaegsete postritega täidetud ja laes rippusid erinevad liiduvabariikide lipud. See baar erines eelmisest selle poolest, et baarileti seina tagast kostis väga mõnusat ja valju möödalaulmist. Istusime ühte lauda ja tellisime pitsa ja soolakartulid Marika kulul. Tuli välja, et DJ (tegelane, kelle läppar oli kõlaritega ühedatud ja kes mikrite eest vastutas) käis järjest igas lauas küsimas laulu. Me Kristjansiga valisime Zemljanije “Trava u doma”. Peatselt oligi meie kord. Läksime siis lätlasega laudade vahele ekraani ette ning DJ toksis Youtube’i vastava karaokeotsingu. Laulsin nagu ikka, mängisin õhukitarri ka. Kristjansile meeldis ka see, mis me tegime. Kusjuures absoluutselt kõigile baarisviibijatele see meeldis. Nad läksid päris segaseks. Tundub, et neile see laul väga meeldis. Igatahes peale väikest vaidlemist jäi peale minu mõte ja järgmiseks tellisime me “A la la la la longi”.


Vahepeal olid mõned lauad järjekorras ja me nautisime sööki. Oli maitsev. Ma rääkisisn pruunika hinduga ning tuli välja, et ta on ettevõtja Pakistanist, kes elas Dubais. Tema firma tegeles metallivaluga (nt vasktorud). Huvitav oli see, et ta kolis Dubaisse, sest seal olid palju paremad tingimused kui Pakistanis, aga ühtlasi tundus talle, et Gruusias oli kõvasti parem kui Dubais. Kui minu meelest on Eestis ropult palju parem kui Gruusias, siis mis on Eesti võrreldes Pakistaniga?

Tuli meie kord ja laulsime. Ma imiteerisin reggae häält. Publik jälle fännas. Ka meie enda omad kommenteerisid, et ma vahepeal oleks nagu Bob Marley kõlanud. Pakistanlane käis jälle peale ning tagus Marika arve kinni.

Siis oli aga aeg sealmaal, et tuli hotelli poole kõndima hakata. Oh, küll on alles Gruusias mõnus kliima! Igatahes ma haarasin võimalusest ja küsisin (vaiksevõitu) pakistanlaselt, mida tema meedia räägib suurvõimude kohta. Tuleb välja, et Hiina on väga järsu kasvu peal ning ta on rikas ja iga 1/7 inimene on hiinakas. Teisisõnu tal on väga palju ressursse ning on võimeline rahastama nii USA kui Venemaad. Dubais arvatakse, et USA mõjuvõim on juba igal pool ja et Venemaa on ülitugev sõjajõud. Seal kardetakse apokalüpsi elu tuumarelvadega üsna täielikult ära hävitamise mõttes. Siis minu skeptilisusest sain ma talt mõtte (ta ütles, et nii on kindlalt), et mis siis kui absoluutselt kõik valitsused on autoritaarsed? Näiteks Usa juhib paar korporatsiooni, Hiinas on nt. 500 inimest eesotsas. Ta ütles, et tegelikult ka Suurbritannia kuninganna ja (vist) Norra kuningas omavad võimu, aga lihtsalt meedia räägib vastupidist. Ühel hetkel ta jättis meiega hüvasti ja läks oma hotelli poole.

Me jõudsime niimoodi, et suur seltskond ootas juba transporti fuajees. Kristjans ja Elina võtsid oma asjad ja põhimõtselt jätsime seltskonnaga hüvasti. Jäime mina, Yuval, Daniel, Cecilia, Yana, Jiri (Tšehhi), Branca (Portugal) ja Anna. Lobisesime, heitsime nalja. Siis käisin duši all ja võtsin oma koti.

Olime valmis lahkuma. Nüüd oli seltskonnaga liitunud Jordan ja tema arglik kaaslane. Yuval ja Daniel jäid ööseks. Visasime kotid auto peale ning hakkasime sõitma sama tegelasega, kes esimesel päeval väga halvasti sõitis. Midagi imelikku toimus. Igatahes halva juhi isa, 2. autojuht tuli meie juurde ja näitas näpuga nimekirjale. Me olime Nina (Poola) maha unustanud. Ups.


Lõpuks jõudsime kõik õndsalt lennujaama. Lobisesime, võrdlesime rahasid. Läksime lennukile. Ma magasin, kõrvad ei läinud lukku. Kiievis jätsime hüvasti ning ma hakkasin oma 8 tundi vaba aega kulutama. Ma kõndisin Kiievini, aga pool ajast oli otsas ja ma pidin tagasi kõndima. Vahepeal käisin ka poest läbi. Kõndisin kokku 25 km. Magasin Eesti lennuni.


Lõpp:
Midagi oli valesti. Ma tundsin, kuidas silmad soolaseks kisuvad. Mul tahtis pisar silma tulla üle kõigi nende aastate. Ma ei tea, kas asi oli selles, et eestlased Kiievi lennujaamabussis omakeskis (võhivõõrastena) oma reisidest vadistama hakkasid, selles, et stjuuardess lisas eestikeelsele tekstile omalt poolt juurde “Teretulemast koju!”, või selles, et peale keerukat maandumist piloot oma tööpäeva lõpus reisijaile kõlaritest mahedat muusikat laskma hakkas. Äkki oli asi ka selles, et ma iga reisiga saan aina rohkem aru, et Eesti on paradiis? Igatahes ma tegin Eestis selle lennujaama protseduuri hambad ristis läbi ja väljas bussijaama poole kõndides puhkesin nutma. Puhtast rõõmust. Puhtast ja rafineerimata rõõmust, millel kohe mitte ühtegi halba külge pole. Jamh, jõudsin lennujaama, ostsin pileti Tartusse ja istusin bussi.



6. päev

6. Päev


Hommik. Unine. Arbuus. Muuseum.

Esimene seminar oli “tuleviku õpikoda”. Seal me tõime välja hetkel Euroopas olevad probleemid. Siis mõtlesime välja unistustemaailma. Aeg lõunale minna

Lõuna oli mingis Tai restoranis. Söök oli super! Ma proovisin hunnikut tšillipipart kurgi peal. Maitses nagu tšillipipar: nii ilus oli, et ajas nutma. Sööki oli palju. Ja siis veel rohkem. Vahepeal sai Kristjansiga puuvardaduelli peetud. Kokatädi käis meid uudistamas nagu omi lapsi. Mul sai kõht pungile täis. Kokatädi seisis nagu auvalves, kui me ära läksime, ning oli ülirõõmus, kui me kiitsime ta toitu ja ütlesime, et kõht sai täis.

Muuseumis lõpetasime tuleviku õpikoja. 3 sammuna mõtlesime välja sammud probleemidest unistustemaailma. Lõpuks taandus kõigi gruppide mõte heale haridusele.

Ja siis oli pidulik “sulgemistseremoonia”. Läksime muuseumi auditooriumiruumi ja istusime. Saksa bürokraadid rääksid. Gruusia bürokraadid rääkisid. Näidati filmi, mille meie kaameramees kokku monteeris. Ja oligi asi läbi.


Kogunesime muuseumi siseõue “the final buffet’le” (oi küll me tegime selle “final” osas nalja). Igast suupisted, mis olid suht meh. Ja siis olid koogitükid. Ooooojaaaaa! Ma suutsin tai söögile lisaks pressida vähemalt 8 kooki sisse (mul läks lugemine sassi). Ja siis me lobisesime isekeskis. Ühel hetkel kogusime kamba kokku ja läksime suveniirijahile.



Hotelli tänavas olid enamik suveniiripoode. Kõndisime kümned läbi. Mulle jäid eri poodides silma soogisarved, mida ma saaks rollimängudes kasutada. Ühes suveniiripoes olid ka müügil väga vinged tulemasinad. Need olid kaheraudse püssi imitatsiooniga ning kui päästikust tõmmata, süttis kaheraudse ees 2 leeki. Kahjuks see korjati mul tagasiteel lennujaamas ära. Sarve ostes kauplesin müüjaga paar larit alla ning minust innustatuna tegi Yuval the Shekelmaster oma elu esimese kauplemistehingu.

Õhtuks kogunesime, nagu kokkulepitud, hotelli katusele, et viimane päev üksteise keskis veeta. Ainus keda polnud, oli Frank, kes oli selle idee vastu võtnud ning kes buffet’ juures kilavate silmadega ringi oli jooksnud (ilmselt on sakslaste alkoholitaluvus kõvasti väiksem kui slaavlaste oma(olgem ausad, me oleme üsna slaavlikud ikkagi(vähemalt joomapidude mõttes))). Tegime palju nalja ja nautisime seltskonda.

Ühel hetkel märkas Kristjans katuselt ühe maja kaugusel karaokebaari “KGB”. Ta tahtis sinna minna. Väga. Ma ütlesin, et miks ka mitte ning sebisin Yana ja Elina meiega kaasa.



5. päev

5. päev

...algas jälle väsinult. Ma olin juba ära harjunud, et ega üle 5 tunni päevas nii lõbusal reisil magada ei saagi. Nagu tavapäraselt surusin jõuga omal näost sisse 3-4 arbuusilõiku, mis olid ainsad asjad, mis polnud otseselt ebamugavad nii vara hommikul.

Läksime muuseumi. Seadsime eelmisel päeval tehtud küsimused loogilisse järjekorda ning Valisime välja parimad. Valmistusime “intervjuuks”. Mina juhtusin patriotismi teema gruppi, mis kõige esimesena küsimusi pidi küsima.

Intervjuu nägi välja nii, et 4 tegelast istusid meiega ringis. 2 olid mehed ja rääkisid väga hästi inglise keelt. 2 olid naised, kellest kumbki ei osanud inglise keelt. Mehed üritasid tõlkida naisi. Minu jaoks oli pagana huvitav kuulata grusiinide mõtteid. Kui minu grupp lõpetas, oli 1/7 teemadest läbi võetud ja 1,5 tunnist oli järel 15 minutit. Ups. Järgmine grupp küsis mõne küsimuse ja siis oli aeg lõunale minna. Tee peal vestlesin ühe mehega ja sain taas kinnitust, kui korrumpeerunud kogu see ala seal on.




Tagasi jõudnuna jätkasime intervjuud, seekord sai iga inimene vaid ühe küsimuse esitada (me olime küsinud 4*2 küsimust). Ring käis lõpuni. Millegi tõttu umbes 6-8 minu genereeritud küsimust esitati (s.t nt. 6 25-st). Ju siis ma olin kiire, kvalitatiivne ja kvantitatiivne generaator.

Peale intervjuud tegime jälle kokkuvõtte asjast. Osadele meeldis, et asi oli ebaformaalne, osadele ei meeldinud. Minu meelest oli super, et need 4 tegelast omavahel arutasid ja rääkisid meiega nagu, noh, inimestega, mitte akadeemikutega.

Restoran.


Siis tuli meil Kristjansiga (Läti) mõte minna seiklema. Sebisin Pablo (Hispaania), Elina (Läti) ja Tinkara (Sloveenia) ka kaasa. Liikusime siis hotellist sambaga väljakule ja mõtlesime, kuidas pääseda suure raadiotorni juurde, mis oli kõrgel mäe peal. Teised pabistasid hirmsasti, et kuidas sinna saada. Minu vastus: kõnnime torni suunas. Siis nad pabistasid, kuidas tagasi saada. Minu vastus jällegi: kõnnime samba suunas. (Sammas oli ka suht kõrge.) Lõpuks olid teised nõus ning me hakkasime siis kõndima.

Vahepeal oli hämaraid tupiktänavalaadseid kohti. Vahepeal oli kahtlaseid “ärimehi” tänava ääres. Igatahes jõudsime mäe jalamile. Seejärel liikusime mööda mäe jalamit paremale, et leida mõnda treppi. Ühel hetkel tundus üks maja kahtlane ning Kristjans küsis ühelt mööduvalt grusiinilt, mis maja see on. Tuli välja, et meie kahtlus oli õigustatud: see oli liftimaja. Astusime siis sisse ning jõudsime hetk enne lifti ülessõitu. Tuli välja, et millegipärast just tol päeval oli liftisõit tasuta. Lõbus.

Sõitsime. Mägi oli umbes 60-70 kraadi ning lifti tõmmati trossiga raudteerööpa peal üles. Kui ma veerisin liftijuhile “Skolka meter?”, sain vastuseks, et c.a 500 meetrit. Kui me olime umbes poole teest sõitnud nägime, et selja taga on klaasaken/katus ning sellest paistab pool linna. Hakkasime siis jõllitama ning juht isegi kustutas spetsiaalselt tuled liftis ära.

Kui me jõudsime üles, oli alla minemas imelikult palju rahvast. Igatahes liftimajast välja minnes avanes meile uhke vaade. Me seisime villalaadse maja ees, ning välisfassaadilt oli näha jällegi poolt linna. Jõllitasime. Siis märkasime vaatlusbinokleid (rahaga). Läksime juurde ja hakkasime uurima. Ma võtsin ja vaatasin sisse. Oh! Töötas! Vaatasin linna. Siis andsin Kristjansile edasi, kes vingus, et ta ei näe midagi. Ma üritasin tükk aega seletada, et ta peab õigelt kauguselt vaatama, muidu ei näegi. Alles peale pikka vaidlemist vaatasin uuesti binoklisse ja oligi pimedus. Ju siis olin ma vaadanud eelmise vaatleja raha arvelt ja Kristjans sai binokli just siis, kui aeg otsa sai.




Siis tegime väga palju väga lolle pilte. Osad olid head ka. Kolmas kord, kui ma selfie't tegin.













Edasi kõndisime torni poole. Kogu ala seal mäe otsas nägi välja nagu väikestmoodi park. Torn oli… torn. Ei midagi erilist. Kõndisime edasi kõrguses oleva vaateratta poole. Kahjuks ei töötanud ei vaateratas ega lähedalolevad insert-coin-to-activate lõbustused.


Siis märkasin, et lähedal on poster püsti, millel on hästisätitud naine ja number 42. Oh! Seepärast oligi lift tasuta! Käimas on ju valimised. Me olime sattunud mõrvarite konverentsile. Meie all, vaateratta all klaasseintega baaris, oli käimas kõnepidamine ja kontsert. Tüdrukud kadusid kuhugi ära ning me poistega läksime vaatasime lähedamalt.

Mingi meeskoor lõpetas konverentsi lauluga. Ma otsustasin sisse astuda. Palju inimesi. Ma seisin koori kõrval. Ups. Õnneks sel hetkel kõlas koorilt lõpuakord. Ma vist jäin kaamera kaadrisse ka (kanali nimi oli neis imelikes araabia tähtedes, aga meenutas ladina tähtedes asylum-i). Siis hakkas suur väljavoorimine. Inimesed õnnitlesid tädi, kelle nägu postrite pealt vastu vaatas. Kaameramees võttis kindla asendi ja hakkas õues filmima. Ma kõndisin (meelega) väga imelikult eest läbi. Siis see kandidaat ja mingi teine mees astusid kaamera ette ja tegid oma käesurumist või mis-iganes põsemusi või muud. Samal ajal kõndisin ma kolmandat korda kaamera eest läbi (kätlejate tagant), aga seekord tegin eriti lolle grimasse. Ma loodan, et see kandidaat nüüd minnu pärast ei võida.

Mõrvarite peol käidud, seadsime sammud tagasi. Aga me Kristjansiga tahtsime kõndida tagasi The Lady With Titsi juurest. Kuju oli hinnanguliselt 250 meetrit meist allpool ja vbl 2 kildi kaugusel. Teised lihtsalt järgnesid meile. Kuju poole paistis olevat ainult 1 tee: üles. Hakkasime siis kõndima (ma ja Kristjans ootasimegi seiklust). Umbes 200 meetri pärast, kui mägine maastik varjas torni ja liftimaja ära, hakkasid tüdrukud vinguma, et nad ei taha meiega tulla ja nad tahavad liftiga minna. Ümbrus paistis aina metsasemaks ka muutuvat.

C.a 500 meetrit kõnnitud, võtsin välja kaardi. Sealt oli näha, et meie tee oleks umbes 4 km. Mulle sobis, Kristjansile ka. Ma suutsin Pablole ka augu pähe rääkida, kuna ta paistis jalgade poolest tugev vend. Tüdrukud vingusid, aga tulid ikkagi meile järele.

Õigest kohast keerasime Vasakule, aga sealne tee oli 3 m laiune ja kottpime. Teiselt poolt paistis 100 meetri kauguselt tänavalamp. Plikad kiljatasid hirmust, kui ma sinnapoole kõndima hakkasin. Rahustasin nad maha ja kõndisime edasi. Poole pimeda maa pealt hakkas paremal põõsa taga umbes 1,5 meetri kaugusel haukuma väga vihase häälega koer. Pablo suunas kohe lambi talle silma. Hea viis vihase koera ärritamiseks. Õnneks oli vist põõsa taga ka aed, mida me ei näinud, muidu oleks meil olnud haukumise asemel kohe hammustamine. Kõndisime jälle edasi, kui tüdrukud jälle end kokku võtsid

Jõudsime lambini ja kaardi järgi oli mõnisada meetrit vee suure teeni, aga siis märkasid teised, et mäest alla 40 meetri kaugusel oli lahtine koer, kes jõllitas meie poole. Mul instinkt ütles “Võta kaigas ja kõnni edasi!”, aga ühtegi kaigast ega muud pikemat asja polnud võtta. Pöörasime üksmeelselt otsa ringi. Peale pimedust tagasi maantee ääres kõndisime taas tornist eemale.

Kõndisime ja uurisime kaarti, meie tee oli pikenenud umbes 2 km võrra. Peale paari kilti ei paistnud maantee kurvid kaardiga klappivat. Tuli välja, et kaardi järgi oleks me pidanud minema läbi turvatud tehnikahotelli (või millegi sarnase) õue, sellele me tollal ei mõelnud ja põrutasime edasi. Nojah, veel 2 km.

Siis juba jõudsime suurema kõrvalteeni, mis ühendas kiirteed, kuhu me jõudma pidime, maanteega. Nüüd olime me 100% kindlalt õiges kohas ja jäi vaid 6-8 km kõndida. Aga tüdrukud vingusid ja vingusid ja vingusid veel. Nad ähvardasid takso kutsuda. Pablo andis ka alla. Kamoon! Pool teest oli ju kõnnitud! Õnneks kui me bussipeatuses seisime, siis ei möödunud ühtki taksolaadset masinat ja takso numbrit ka kellelgi polnud.
Siis otsustati minna kohalikult numbrit küsima, mina pidin bussipeatusesse valvesse jääma. Tädike, kellega rääkima mindi, olevat peale mure kuulmist imestanud ja küsinud, et kuidas pagan nad (me) seal olid. Samal ajal märkasin, et kaugusest hakkab paistma buss. Ma hetkeks kõhklesin, sest kui buss peatub, on ju seiklus läbi. Aga siiski ma hakkasin kätega kaootilise trajektooriga liigutusi tegema ning buss peatus, kuigi ma olin valel pool teed. Hõikasin teised ka. Nüüd suutsid isegi tüdrukud sörkida.

Kristjans küsis midagi vene keeles ja vastus oli vist, et jah, sõidab küll kesklinna. Piletimüük käis automaatselt piletiaparaadiga. Lükkad raha sisse, tuleb vastav tšekk välja. Asi maksis liiga vähe: 50 senti per morda. Seega me ostsime kamba peale 5 piletit ja raisku läks ainult 50 senti (meil oli miinimum 1 lari). Aga buss oli ikkagi ropult odav. 25 eurosenti 6-8 kilomeetri peale.

Buss siis logises kuhugi majade vahele ja mäest alla ja väikseid tänavaid mööda. Lõpuks hakkasid suuremad majad meist mööduma, mis tähendas, et me oleme vähemalt õigel suunal. Sõitsime veel. Buss logises ja rappus. Mul oli tunne nagu ma ralliks oma Fordiga. Nagu kukuks tool iga hetk läbi põhja ja nagu tagasild puruneks iga hetk. Siis aga ennäe imet: sambaplats. Me kargasime püsti ning nagu Gruusias kombeks, jäi buss keset teed seisma ja blokeeris kogu ülejäänud liikluse, kuni me maha ronisime.

Kõik olid rõõmsad, isegi Kristjans. Tegelikult oli lahe, et me saime päris Gruusia bussiga ka sõita. Kuna öö oli veel noor, läksime sõime veel Kolme Palli putkas jäätist ning lõpuks liikusime hotelli. Lahe seiklus.


4. päev

4. päev


Nagu ikka: väsinuna üles => hommikusöök => muuseumi. Seekord olid muuseumis Körber Foundationi onud, bürokraadid. Midagi nad jahusid, aga see oli jälle see igav akadeemiline viisakusjutt.

Siis tuli nädala kõige igavam osa. Üks bürokraatidest andis slaididega loengu nõukaaegsest pärandist (nt ehitised). Tattigav. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olen lihtsalt seda temaatikat vähemalt 10 korda juba käsitlenud või slaidshow ise oli igav. Igaljuhul see polnud mitte ainult mina, kes oleks äärepealt magama jäänud. Ma vaatasin, et vähemalt pooltel teistel vajub ka pea kogu aeg alla. Ja siis muidugi liikus kaameramees, kelle ülesandeks oli kokku lõigata film nädala tegevustest, teisele poole, nii et ma jäin otse kaadrisse. Nojah, eks ma siis jõuga hoidsin end ärkvel.



Jess! Loeng sai läbi ning me liikusime muuseumi fuajeesse. Kui jõudis kohale giid, liikusime natuke edasi ühte ruumi, kus olid pjedestaalidel umbes 40 eri ehitusega koljut. Ja seinte ääres olid eri ürgloomade luud. Giid rääkis põhimõtteliselt eelajaloolisest arengust kuni inimese paikseks jäämiseni ja põllu harimiseni. Sellega lõppes eksponaadiruum.

Siis tuli uus giid, kes oli minu üllatuseks seesama vend, kes oli Tartus õppinud. Me liikusime hämarasse ruumi, kus seinad olid hallid ja betoonist ning ainsad valgusallikad olid rõvedalt fokusseeritud väikesed prožektorid. Ruumi keskel teiste eksponaatide kõrval olid ka 4 päriselt kasutatud paksu ust erinevatest vanglatest. Koheselt mõistsin ma, et selle ruumiga on midagi mäda. Jah, kui ruum räägib nõukaaja pärandist ja üks osa sellest on küüditamine, siis vaatleja meelestamiseks võib ju ruumi hämardada, aga see oli liig. Selle ruumiga oli otseselt manipuleeritud ning ma märkasin seda vaid seepärast, et ma olen spetsiaalselt manipulatsiooni ja kontrolli tehnikate üle mõelnud.




Giidi jutust tuli välja, et Gruusia oli Nõukogude Liidu tõttu ka midagi saanud, aga see ruum oli puhtalt venelaste (mitte NVSLi) stigmatiseerimiseks, laimamiseks. Kõik eksponaadid näitasid, kuidas venelased tapsid ja küüditasid inimesi, aga kõik eksponaadid olid väga rikaste klassilt. Kui ma õigesti aru sain, siis talupoegad elu tõepoolest ka paranes, aga see muuseum näitas vaid ajaloo üht poolt.

Kui ma oma kahtluste tõttu hakkasin peale tuuri giidilt infot välja pinnima, tuli välja, et see eksponaadiruum oli otseselt Gruusia valitsuse poolt kästud üles seada. Selle eesmärk oli hajutada tähelepanu ja süüd Gruusia eelmiselt valitsuselt, kes mõned aastad tagasi vahetati välja. Ma sain teada, et ega ka uus valitsus parem ja õilsam ole.

Käisime lõunal. Tee peal sattusime mööduma pangaautost, millest vedasid optilise sihikuga automaadiga relvastatud mees ja pisikese, aga kulunud ja kasutust näinud välimusega automaadiga mees suurt kohvrit panka. Ma jõllitasin 3. patrullivat meest mööda minnes pingsalt, sest ma polnud varem päris elus selliseid automaate näinud. Ta jõllitas väga kahtlustava pilguga vastu ning mainis midagi auto kõrval seisvale kamraadile. Ma otsustasin, et mul on targem pilk ära pöörata ning kõndida rahulikult edasi.

Tagasi muuseumi tagaruumis oli 2 meest. Kurva näoga armeenlane Georgi ja aserbaidžaanlane, kes tõlkis vene keeles rääkivat armeenlast. Mõlemad olid midagi diplomaadilaadset (rahukõnelejad) ning rääkisid, kuidas Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani nurgal (Gruusia sees) Tekali külas elu on. Lühidalt: see on halb. Tuleb välja, et Armeenia ja Aserbaidžaan on pmst sõjas ning piiri peal käib pidevalt kõmmutamine ja on ebastabiilne olukord. Inimesed ei taha sõda, aga valitsused tahavad. Samas ükski valitsus ei taha hoolitseda piiri ääres hädas olevate inimeste eest. Kõnelejad jätsid väga sümpaatse mulje.

Mulle jäi kõrva taha, et seal kogu piirkonnas on äärmiselt korrumpeerunud valitsused. Georgi tõi näite ühest ta tuttavast poliitikust, kes Rootsis nüüd elab. Ma ei mäleta, mis riigis neist kolmest see oli (vist Gruusias), aga sellele poliitikule anti võimalus karjääri teha tingimusel, kui too 2 inimest ära tapab. Tuleb välja, et kogu värk käibki seal niimoodi ning kui sul pole kriminaalitausta, siis sul praktiliselt polegi võimalust poliitikat teha. Nimelt võimulolijad või siis need, kes tegelikult nöörist tõmbavad hoiavad uute võimuletulijate kriminaaltoimikuid kapis, kuni viimased esimestele ustavad on. Ehk siis mastaapne väljapressimine ja mõrvamine ja korruptsioon. Vau!

Peale rahurääkijaid istusime sealsamas edasi ja tegime kokkuvõtte nende jutust. Siis hakkasime genereerima eri valdkondadele järgmiseks päevaks intervjuuküsimusi. Teemad olid nt. patriotism, Gruusia ja Euroliit, Gruusia ja NSVL jne… Ma kirjutasin lõdva randmega 22 küsimust, kui mõni nägi kurja vaeva, et 7 kokku saada (7 teemat oli).

Restoran ja õhtusöök võttis väga kaua aega. Ilmselt hakati toite tegema alles siis, kui me kohale jõudsime. Igatahes küsiti meilt, mida me valikust võtame. Valik oli kõrvitsa-, tomati- ja spinatisupi vahel. Üliväkk, väkk ja spinat?. Mis on spinat? Igatahes ma võtsin selle viimase. Guugeldasime siis kõrvaloleva Kristjansiga spinati tähendust. Jep. Nagu ma arvasin. Kapsas. Või siis vähemalt murulaadne moodustis, mis meenutab kapsalehte. Aga valik oli juba tehtud. Siis küsiti, mis praadi me tahame. Valik oli veiseliha mingis kastmes, mingi kala, mida ma olin Skyrimis näinud ja edeva nimetusega Itaalia pelmeeni-toit, mille nime ma ei mäleta. Ma valisin kala.





Spinatisupp oli tumeroheline. Maitses nagu muru. Kammaste vahel oli natuke kare närida seda püreed (plöga). Viimased 3 lusikatäit hakkasid juba vastu. Kala pidi kaua ootama, aga ta oli tavaline. Need, kes valisid selle tuntud edeva nimega Itaalia roa, said pelmeenid, mille sees oli vetikas või rohi. Ei saanudki täpselt aru. Kokkuvõttes toit oli tavaline. Võrreldes teiste kohtadega oli toit jäle.

Õhtul tulid meile külla ühe teise kooli õpilased, kelle kool olevat nii räämas, et direktor ei tahtnud meid sinna kutsuda. Ette oli nähtud hotelli katuserõdul-baaris niisama istuda ja lobiseda. Me jäime õhtusöögi pärast pool tundi hiljaks. Asi kukkus aga halvasti välja ja seltskond istus niimoodi, et kui ma sinna jõudsin, ei mahtunud ma enam mugavasse suhtluskaugusesse. Siis ma sotsialiseerusin grusiinide asemel meie grupi ukrainlannadega (nad olid väga kenad).



Õhtul sain ma Yuvaliga (Iisrael) kaubale, et ma annan 20 € ja ta annab mulle 100 shekelit. Ma sain 100 shekelit!!! Oi, kuidas ma hakkan Eestis sellega sõpradega juudinalju tegema! Igatahes siis me leppisime Yuvaliga kokku, et ma võin teda Yuval the Shekelmasteriks ja tema mind Russian Spyks kutsuda. Kusjuures ta isegi mainis, et talle ka teatud määral meeldib tema uus nimi.



3. päev

3. päev


… algas väsinult. Esimese asjana kargas mulle pähe, et ma teeks oma kodutöö sektsioonidele värvilised ringid ümber. Nüüd nägi see isegi päris hea välja. Nii palju muutis üks väike ring.

Peale hommikusööki hotellis Kogunesime 9.00 hotelli ette tänavale, et bussiga sõita ühte Gruusia kooli. Aga bussi polnud kusagil. Ootasime siis 10 minutit ja Frank hakkas juba päris palju pabistama. Ta oli harjunud saksa täpsusega, aga Gruusias oli asi palju loksuvam. Buss jõudis 9.30 ja ilmselgelt jäime ka kooli hiljaks.

Tuli välja, et see polnud mitte tavakool, vaid oli rikas erakool. Kõik nägi uhke välja ja maja oli ümbritsetud müüriga, mille sisse sai läbi turvaväravate. Klassis oli võibolla maksimum 15 õpilast. Aga samas nad pidid aastas c.a 7000 € ka maksma.



Õpilased olid ühises vormis. Kusjuures Eestis inka tundides oleme me arutanud vormi plussidest ja üks pluss on olnud see, et õpilased pole paljastavas riietuses ning seega ei sega teisi. Ma ei tea. Kui meil oli avatseremoonia või ühine tutvumisring või isegi uurimustööde tutvustamine, ei suutnud ma silmi võtta kuumadelt 18-19-aastastelt vormis tütarlastelt. Täiesti *kindlasti* on vorm just tähelepanu hajutav asi.

Igatahes kiideti kooli majatuuri jooksul igast küljest. Aga kui nüüd aus olla, siis Treffnerist rohkem oli neil ainult bioloogia kasvuhoone, tennise- ja kossuplats. Noh, ja muidugi maja ümbritsev müüridesisene roheline aia-asjandus.



Pärastpoole tagasi muuseumis esitlesime oma kodutöid e. rahvussümboolikaid. Minul oli siis hommikul valminud A3 paber, üks kondensaatori lühistamispilt ning Ukrainast võetud vahtraleht. Erinevalt teistest ei hakanud ma ametlikku sümboolikat välja tooma. Kamoon, keda ikka räim ja paekivi huvitab? Igatahes ma tõin välja asjad, mis minu jaoks olulised olid. Üks neist oli, et alkohol on igal pool. Šampusena pidulikel üritustel viinana joomapidudel ning ilma selleta lihtsalt ei saa.

Edasi oli asi nagu alati, läksime restorani sööma. Pitsa. Ja veel üks. Ja veel üks. Ja teisest lauast järelejaanud pitsa. Ma sõin üksi kokku vähemalt 2 suurt pitsataldrikut. Ma tõesti ei tea, kuidas see füüsiliselt mul kõhtu ära mahtus.

Peale söömist läksime jälle sõpradega linnapeale. Kõndisime uuesti The Lady With Titsi alt läbi (ta ise oli mäe peal). Käisime ühes karaokebaaris, mis oli liiga kallis ja liiga edev ning kus ei saanud ise laulda, vaid oli palgatud mingi laulja karaoket laulma. Rõvedalt vali oli ka.

Igatahes jalutasime veel ning ühes jäätiseputkas ostsime jäätist. Ma küsisin: “Could I have three balls?”, mille peale hakkasid kõik teised itsitama ning ristisid putka three ballsi putkaks. Mis ma küsima oleks pidanud? “Could I have three spheres?”

Õhtul tagasi hotellis jälle kõik vingusid, et wifi ei tööta.




2. päev


2. päev


Ärkasin väsinuna selle peale, et Yuvali äratus käis. Oli 9.20 ja peale ruumikaaslaste kohmitsemise ära ootamist liikusime kõik ühiselt keldrisse hotelli sööklasse. Rootsi laud Poola kvaliteediga – mitte-just-parim. Aga Rootsi laud on Rootsi laud. Hoolimata sellest, et ma pole harjunud hommikuti sööma, toppisin jõuga tasuta toidu kurgust alla. Lauas tutvusin ka teiste konverentslastega. Cecilia (Taani), Yuvali, Anna(Taani), Danielle’i ja Yordaniga sai ka lauas pläratud ning nad hakkasid sõpradeks saama.

Siis hakkas Frank ebamugavalt pealekäivalt inimestele ütlema, et on aeg minema hakata. Käisime oma toast läbi ja võtsime vajalikud asjad. Liikusime grupiga kuhugipoole. Ühel hetkel jõudsime slummilaadsest hotellitänavast avarale platsile, mille keskel oli kõrge post, mille otsas oli mingi kuldne vidin. Selle ümber oli ringliiklus ja autojuhid sõitsid nagu maniakid. See ongi vist Gruusiale omapärane.



Kõndisime edasi läbi mingite tunnelite teisele poole platsi. Ma unustasin pidevalt ära, mis teed pidi me liikusime. Sain teada, et Tibilisis metrood pole. Siis jõudsime rahvusmuuseumi külje peale ning sisenesime külguksest. Palju valvureid. Osadel olid püstolid. Nad lasid meid ükshaaval väravast läbi. Siis kõndisime läbi mingi suure siseõue kuhugi nurgatagusest uksest sisse.


Meil paluti toolid ringi panna ja istuda. Mingi korraldaja palus kõigi passid koopiate tegemiseks tema kätte anda. Andsime. Siis ma märkasin, et selles ruumis olid akendel trellid ees. Ossa pagan! Aga midagi ei juhtunud. Rahulikult mängisime oma tutvumismängud ära ja lugesime kava üle. Küsisin oma passi korraldajalt tagasi, aga teised ei teadnud, et nad tohivad seda küsida. Nad said oma passid kunagi hiljem. Ma pabistasin ikkagi tegemata kodutöö pärast, aga plaanis oli see tol õhtul ära teha.

Siis tuli lõuna aeg. Selleks läksime lähedalasuvasse restorani. Tuli välja, et kõik päevased ja õhtused söögikorrad saavad olema restoranides. See Körber Foundation peab ikka päris rikas olema. Toiduks oli pitsapõhi, mille peal oli juust. Tuli välja, et kui selle peale kurk panna, maitses asi väga hästi. Joogiks olid limonaadid. Üks neist oli nagu Chewits! Jäätise Chewits! Maitsev.

Peale sööki saime mingi mahega kokku. Tuli välja, et see oli meie giid linnatuuriks. Kõndisime, kuulasime, polnud kõige huvitavam. Asi oli minus, sest ma olin sovietitemaatikat juba varasemalt kõrini kuulnud. Giid ise oli osav ja teadis palju.

Ühel hetkel jäime mingi villa ees seisma. Ma oleks peaaegu tänaval vedeleva koerajulga peale astunud. Millegipärast ei viitsinud ma kaugemale liikuda ja jäin sinnasamma seisma. Asjata. Ma tükkisin naerma, et lihtsalt niimoodi keset tänavat julk vedeleb ja me sattusime just selle ümber ringi võtma. Minu kihistamise peale märkas seda ka giid ja purskas ka hetkeks naerma, aga siis tõmbus tõsiseks ja rääkis edasi. Mina ei suutnud naeru hoida ja kihistasin ikka edasi. Iga kord, kui ma üritasin tõsiseks jääda ja end maha rahustada, siis ma hingasin sügavalt sisse, aga iga sissetõmbega ma tundsin seda vänget lehka ja rahunemise asemel turtsatasin ja hakkasin rohkem kihistama. See tsükkel kordus mitu korda.

Igatahes mulle väga meeldis, kui giid sai aru, et inimesed tuurist ära tüdisid. Siis tõmbas ta otsad kiirelt kokku. Lõpus sain natuke giidiga juttu ka vesta. Tuli välja, et ta oli Tartu Ülikoolis mingit Vene asja õppinud.

Seejärel läksime tagasi muuseumisse ja rääkisime, mida tähendavad “identiteet” ja ”natsionaalsus”. Peale seda liikusime järgmisesse restorani. Seal ootasid meid mingid toidud ja salatid ja kastmed (mida kõike ma pidasin põhiroaks). Üsna kõik oli rõve. Aga siis olid mingid pätsikesed, mida juudid teadsid. Need olid lausa jäledad. See oli mingi mõrujas vetika maitse pluss mingi lihtsalt öökimaajav maitse. Täpselt sama arvas poolakas. Minu suurimaks heameeleks toodi lauale tegelik põhiroog. Selleks olid rusikasuurused pelmeenid ja sama suured seene kujuga kartulipudru pelmeenid. Neist sai kõhu täis.

Seejärel oli vaba aeg. Otsustasime seltskonnaga linna peal kõndida. Sellest õhtust mäletan, et me sõitsime ühel hetkel rippuva kaablikäruga üles mäe peale ning kõndisime vana müüri pidi suure naise kuju poole. Tema nimeks sai üksmeelselt “the lady with tits”, kui ma millalgi olin sellele niimoodi viidanud. Noh, tal olid lõppeks suured rinnad ja me lähenesime külje pealt.



Üsna märkamatult kulutasime ülejäänud aja ära ja läksime hotelli. Vahepeal oli Yordan põgenenud meie toast oma sõbra tuppa. Meie tuppa kolis lätlane Kristians. Õhtu sai taas veedetud juriidiliselt ebakorrektsete naljadega. Õhtul suutsin veel natuke oma kodutööd kritseldada. Nägi jube välja.




1. päev

1. päev


Ärkasin varakult. Panin riided selga. Tegin vannitoarutiini. Haarasin seljakoti ja läpparikoti. Kõndisin bussijaama poole. 100 meetrit hiljem tuli meelde telefonilaadija igaks juhuks kaasa võtta. Läksin tagasi. Kõndisin bussijaama. Lux Express oli. Istusin peale ning vaatasin sõidu ajal filmi.

Tallinnas hüppasin lennujaama juures maha ning hakkasin kiirelt kõndima Ülemiste keskuse suunas, et raha vahetada. Kõndisin mälu järgi. Siis tuli raudtee vastu. Suurt kaubanduskeskust ei paistnud kusagil. Sörkisin paremale ja kolasin ringi mingite garaažide vahel. Kuna kaardi peal oli keskus umbes pool kilti lennujaamast, siis ma olin ilmselgelt liiga kaugel. Tuleb välja, et ma panin kohe alguses vales suunas ajama. Liiklesin siis õigesse suunda ja jõudsingi väikeste jooksuvahemikega kohale. Tegin oma rahavahetuse ära ja jõudsingi õigeks ajaks lennule.

Lendasin. Lahe oli. Vähene pilvisus oli. Huvitaval kombel Adria Airwaysiga ei üritanud kõrvad pooltki nii palju lukku minna nagu WhizzAiri või Ryan Airiga. Ühel hetkel mainis piloot, et oleme Ukraina piiri ületanud. Tšernobõl!! Õu mai faking gaad!!!! Tšernobõl! Täpselt nagu päris. Ma nägin sarkofaagi ja suurt jahutuskorstent ja reaktorimaja ja uut sarkofaagi. Njamh, stseenid mu lemmikmängust on olemas ka päriselus.

Jõudsin Kiev-Borispyl lennujaama. Sain pleti järgmisele lennule. Siis aga, kuna ma olin viimane ümberistumisega lennuga liikleja, olid kõik teised reisijad ära läinud. Ma olin tühjas saabumiskeskuses. Okei. Asusin väljapääsu otsima. Kõndisin mööda pikka koridori, aga see oli ainult lennule minemise koridore täis. Ma üritasin mittekahtlast nägu teha. Seepeale jõllitasid militaristid, kes lennujaama valvasid, mind üsna intensiivselt.

Siis võtsin julguse kokku ja astusin mingi ülikonnas naise juurde. Küsisin “Izvinitje, gdje võhod?”. Seepeale rääkis naine midagi millest ma aru ei saanud. Ma vahtisin lolli näoga otsa ja üritasin inglise keelt. No loomulikult see töötas! See oli ju faking lennujaam! Miks ma küll sellele algul ei tulnud? Igatahes vastuseks oli, et ma pean passikontrollist läbi minema ja ta viipas väravateni, mis enne olid mulle tundunud nagu pakivastuvõtmiskoht või siis lihtsalt sein. Jah, isegi kirjas oli “Passport check”. Läksin läbi ja “nüüd” olingi Ukrainas.

Väljusin lennujaamast ja hakkasin oma prinditud kaardi järgi oma 6 tundi surnuks lööma. Kõndisin põhja, plaanis oli minna Borispili. Ja siis ühel hetkel lihtsalt kõnnitee lõppes otsa. Ok. Kõndisin niidetud teeäärt mööda edasi.

Kõik teeäärsed puud olid värvitud/lubjatud meetrikõrgusele valgeks. Imelik. Vahtrad olid kõik mingit haigust täis. Ma otsisin tükk aega, et oma maa sümboolsete asjade tutvustamise jaoks puhast vahtralehte leida, mis sümboliseeriks loodust. Ja siis oli elektrikaabeldus. Kaabel rippus tee ääres 2 meetri kõrgusel, see oli oma suva järgi üle vahtraokste tõmmatud ning aeg-ajalt rippus selle küljes raudvardaid. Ukrainlased lausa paluvad lühist.

Kõndimise vahepeal tuli mul meelde võtta rahakotist raha ja soki sisse peita. Lõppeks ei osanud ma midagi arvata Ukraina stabiilsuse/kuritegevuse kohta. Algul püsis raha kenasti. Siis liikus see allapoole. Siis hakkas see otsapidi talla alla jõudma, siis jõudis see täiesti talla alla. Iga sammuga ma tundsin, kuidas mul paberinutsakas kanna all on. Poole tunni pärast hakkas see natuke kleepuma ja see tundus, nagu oleks mul värskeltnäritud näts talla all. Õnneks 2 tunni pärast oli see võtnud kanna kuju ja permanentselt soki/talla külge kleepunud. Siis ma seda enam ei tundnud.


Oh! Borispil hakkas lähenema! Esimene imelik asi oli, et seal oli jätkuvalt 92 bensiin ning 98 polnud kusagil. Siis olid bensujaamades tankijamehed, kes juhtide asemel bensu lasid. Autod nägid välja… halvemad kui Eestis ning tänavapildis oli ka rohkem žigulle. Aga üldiselt paistis elu käivat täpselt nagu igal pool mujal, nagu polekski sõda.

Rohkem tuli vastu inimesi dressides. Ju siis ei peeta neid Ukrainas ebaviisakaks. Aga ma-röövin-su-paljaks-välimusega vendi oli samamoodi rohkem. Ma õppisin üsna pea ära, et kui ma jõllitan kedagi neutraalse näoga (mis minu puhul paistab tige), siis ei juhtu nii nagu mujal, et teine pöörab pilgu ära, vaid ukrainlane jõllitab veel intensiivsemalt vastu. Seega ma hoidusin ma-röövin-su-paljaks-välimusega vendadega silmkontaktist.

Käisin poest läbi. Üleüldse kõik süsteem tundus nagu 90. aastate Eesti. Hinnad olid head. Maasika Nestea on jäle, aga Ukraina jäätised olid kõik eranditult väga head. Kõndisin edasi.

Üks tähelepanek oli veel see, et eranditult kõik noored ja ilusad naised, kes mulle vastu tulid, olid kas laps süles või laps vankris. Ju siis pole Ukrainas korralikku kummivabrikut.

Käisin veel mitmest poest läbi ja toppisin näo head ja paremat täis. Ukraina vahvel maitses nagu… vahvel. Kuna mu 20 euroga sain ma 500 grivnat, aga 1 kallis jäätis oli umbes 10 grivnat, oli mul isegi liiga palju raha. Ostsin kilo rullbiskviiti.

Asusin tagasiteele. Ei juhtunud midagi huvitavat. Jõudsin lennujaama nii, et 2 tundi oli varugi. Turvaväravast läbi minnes polnud mul mingit probleemi. Imelik. 50 ml hambapastat on ohtlik, aga kilo rullbiskviiti on täiesti okei? Rullbiskviidiga saab ju päris mitu inimest ära lämmatada.

Istusin lennukile, aga kahjuks oli juba pime ja aknast polnud väga midagi vaadata. Kodutööd ei viitsinud teha. Lugesin füsa õpikut. Igav. Ukraine International Airlines oli samasugune nagu Adria Airways. Põlvedel oli isegi 5 cm ruumi ja enne õhkutõusu löödi väike alarõhk kabiini, mille tõttu ei tahtnud kõrvad eriti lukku minna.

Gruusias sain oma seljakoti kätte ning kõndisin välja. Välja seisis halli peaga mees sildiga “EUSTORY”. Läksin tema juurde, ütlesin tere. Ta viipas mind tahapoole minema. Seal tutvusin esimese konverentslastega. Selleks oli Nina Poolast. Kui paar inimest veel kohale jõudsid, liikusime välja ja meiega liitus üks heledas pintsakus noor mees. Tuli välja, et see oli meie autojuht ning see teine sildiga tegelane oli tema isa.

Väljas lükkasime kotid pagasnikusse ning istusime sisse. Ma liikusin instinktiivselt eesistme juurde. Avan ukse ja vaatan: rool. Eeeee…. Okei. Ju siis on Gruusias vasakpoolne liiklus. Aga ei olnud, lihtsalt imelik auto oli.

Kui Eestis hoiame reas seistes umbes meetri pikivahet, siis Gruusias hoiti seda umbes 10-20 cm. Sõites hoidis juht mugavalt tee keskele – s.t joone peale nii, et ta võttis 2 reast poole. Noo… okei… väga intensiivne liiklus oli igatahes. Vahepeal mööduti sust paremalt poolt pooleldi kraavist ka. Sügavamal linnas tuli aga välja, et asi oligi liikluses üleüldiselt. Paistis nagu neil polekski eriti liiklusseadusi ja seda oli näha ka hulgaliselt plekimõlkimist näinud autodest.

Igatahes me jõudsime kohale kuhugi veidi slummilaadsesse tänavasse. Meid juhatati edasi mingist majadealusest väravast sisse ja ennäe imet. Meile avanes ilus puhas vaade majadevahelisest sisehoovist, kus paiknes meie hotell. Hotellis sees oli paks läikiva peaga mees nimega Frank. See oligi see mees, kes meie kontaktinimekirjades oli. Tutvusime bulgaarlaste Yana, Yordani ja Danieliga ning iisraellaste Yuvali ja Danielle’iga.

Me saime Yordani ja Yuvaliga toa. Franki käest saime teada, mis kellast hommikusöök on ning liikusime üles oma tuppa. Suht hubane oli. Saime poistega tuttavaks ning veetsime paar tundi enne magama jäämist nalju tehes.